Alustasin oma teadlikku haridusteed ühes väga erilises koolis, mida tänaseks enam ei eksisteeri. See oli üks armas koos Valgamaal Helme vallas Tikste oru kaldal - Helme Sanatoorne Internaatkool. Selles koolis juhtusid minuga kõik asjad esimest korda - esimesed hinded, esimesed sõbrad, esimesed kogemused, esimene armastus... Selles koolis olid parimad õpetajad, keda ma oma elus olen kohanud, kes panid aluse minu väärtushinnangutele ja olemusele.

Lõpetasin Helme Sanatoorse Internaatkooli ehk Pokardi kooli, nagu teda rahvasuus kutsuti, tähendusrikkal 2000. aastal.

Edasi viis mu tee Antslasse Gümnaasiumisse, kuid nagu vasikas kevadel esimest korda aasale pääsedes perutama hakkab, nii läks minulgi olemine selles kooli veidi käest ära ja ma jõudsin seal käia vaid mõned kuud. Siis tõid kaine mõistus ja vanemate tugi mu tagasi koju ja kodu lähedal asuvasse Tõrva Gümnaasiumisse, mille lõpetasin 2003. aastal.

Olen kogu oma hariduselu jooksul olnud väga "tubli" õpilane. See väljendus minu häädes hinnetes. Põhikooli lõpetasin puhta viitega, gümnaasiumi neljade-viitega ning ka ülikooli lõpus oli diplomil "kiituse" märge küljes. Küllap on kohusetunne üks nendest väärtustest, mis Pokardis mulle sisse istutati :)

Pärast gümnaasiumi lõpetamist ei teadnud ma täpselt, mida ja kuidas edasi.

Juhused juhatasid mind Tallinna Pedagoogilisse Seminari noorsootöö erialale.

Miski siin ilmas ei juhtu ilma põhjuseta.

Pisipeda lõpetasin 2006. aastal.

​

Alates 2019. aasta sügisest olen taas üliõpilane. Seekord uurin eripedagoogilise maailma võlusid ja valusid Tallinna Ülikoolis.